Sambo

Sambo (vene keeles самбо) on Nõukogude Liidus loodud enesekaitse süsteem, võitluskunst ja kahevõitlussport.
Sambo nimi on tuletatud sõnadest samooborona bez oružija ("самооборона без оружия" ehk "enesekaitse ilma relvata"). Sambo sünniajaks loetakse 16. novembrit 1938, mil NSV Liidu Spordikomitee tunnistas sambo spordialaks.
Sambo jaguneb tänapäeval džuudoga sarnaseks nn sambomaadluseks (sportlikuks samboks), milles löögid ei ole lubatud, ja nn lahingsamboks, milles on lubatud täiskontaktsed jala- ja käelöögid. Mõlemas samboharus korraldatakse rahvusvahelisi võistlusi. Tänapäeval harrastatakse sambot ka mitmel pool mujal maailmas (nt USA-s ja Jaapanis), mitte ainult SRÜ riikides või endistes sotsialistlikes riikides. Samboga (paralleelselt džuudo, vaba- või Kreeka-Rooma maadlusega) on tegelenud ja tegelevad ka eestimaalased.
Sambo eristub džuudost selgelt selle poolest, et selles ei ole lubatud kägistustehnikad. Samas on sambos oluliselt rohkem valuvõtteid (ka jalgadele) ja lubatud on kõikvõimalikud haarded ning kõik maadlusvõtted, millest paljud on džuudos keelatud.
Sambost on välja kasvanud Venemaa kuulsus ja mitmekordne maailmameister sportlikus vabavõitluses Fjodor Jemeljanenko
.

Brasiilia jiu-jitsu

Brasiilia Jiu-Jitsu (BJJ) on kahevõitluse ala, mis keskendub mitmekesisele maadlusele ning eelkõige maasvõitlusele. Pearõhk on võitluses domineeriva ehk eelisasendi saavutamisel, mis võimaldaks vastast efektiivselt kontrollida ning vastase alistamisel liigeselukkude (käe-, õla-, jala- jm) või kägistustega. BJJ juured on Jaapani jiu jitsus ja judos, kuid oma praeguse vormi omandas BJJ Brasiilias elavate harrastajate käe läbi eelmise sajandi teisel poolel. Nüüdseks on BJJ levinud üle maailma ja treenijate arv on aina kasvav.

Eristada võib kolme BJJ aspekti või erinevat rakendusvaldkonda:

Sportlik BJJ (kimonoga)
Kimonoga treening õpetab tähelepanu pöörama pisidetailidele ja kõikvõimalikele haaretele, mis muudab oskused tehnilisemaks.

Lukumaadlus (kimonota) (ik submission wrestling)
Piiratud haarete võimaluse tõttu on tunduvalt kiirem, plahvatuslikum ja liikuvam – treenija õpib võitlema ilma riietest haaramise võimalusteta.

Sportlik vabavõitlus (MMA)
Löökidega maasvõitluse puhul on veelgi olulisemal kohal vastase asendikontroll, mis võimaldaks piirata vastasepoolseid lööke ja/või looks võimalusi ise lööke sooritada, mida saab strateegiliselt seostada maasvõitluse tehnikatega.

Mainitud erinevate rakenduste puhul jäävad põhioskused, asendid, liikumine ja mehhaanika samaks ning need saavutatakse elusa treeningu ja vastuhakkava vastasega sparringus.

BJJs märgitakse treenija arengut vöötasemetega,  mida määravad treenerid vastavalt treenija tehnilisele võitlusoskusele eelkõige sparringus. BJJ vöötasemed on: valge, sinine, lilla, pruun ja must. Tavalise treenimise puhul jõuab treenija järgmise tasemeni harilikult u 2-3 aastaga. Mõnikord märgitakse vöötasemete vahepealset arengut ka triipude lisamisega vööle. Kuigi järgime 3D Treeningus üldist BJJ vöötasemete süsteemi, ei ole meie rõhuasetus sellel eriti suur — eesmärgiga mitte soodustada hierarhiate ja tiitlite tõlkimist. Peame oluliseks, et igaühel oleks võimalik areneda, samas soovimata kasutada selleks liigseid väliseid motivatsioonisüsteeme.