esmaspäev, 27. märts 2017

Sambo

Sambo (vene keeles самбо) on Nõukogude Liidus loodud enesekaitse süsteem, võitluskunst ja kahevõitlussport.
Sambo nimi on tuletatud sõnadest samooborona bez oružija ("самооборона без оружия" ehk "enesekaitse ilma relvata"). Sambo sünniajaks loetakse 16. novembrit 1938, mil NSV Liidu Spordikomitee tunnistas sambo spordialaks.
Sambo jaguneb tänapäeval džuudoga sarnaseks nn sambomaadluseks (sportlikuks samboks), milles löögid ei ole lubatud, ja nn lahingsamboks, milles on lubatud täiskontaktsed jala- ja käelöögid. Mõlemas samboharus korraldatakse rahvusvahelisi võistlusi. Tänapäeval harrastatakse sambot ka mitmel pool mujal maailmas (nt USA-s ja Jaapanis), mitte ainult SRÜ riikides või endistes sotsialistlikes riikides. Samboga (paralleelselt džuudo, vaba- või Kreeka-Rooma maadlusega) on tegelenud ja tegelevad ka eestimaalased.
Sambo eristub džuudost selgelt selle poolest, et selles ei ole lubatud kägistustehnikad. Samas on sambos oluliselt rohkem valuvõtteid (ka jalgadele) ja lubatud on kõikvõimalikud haarded ning kõik maadlusvõtted, millest paljud on džuudos keelatud.
Sambost on välja kasvanud Venemaa kuulsus ja mitmekordne maailmameister sportlikus vabavõitluses Fjodor Jemeljanenko
Pildiotsingu Sambo tulemusPildiotsingu fedor tulemus.

Brasiilia jiu-jitsu

Brasiilia Jiu-Jitsu (BJJ) on kahevõitluse ala, mis keskendub mitmekesisele maadlusele ning eelkõige maasvõitlusele. Pearõhk on võitluses domineeriva ehk eelisasendi saavutamisel, mis võimaldaks vastast efektiivselt kontrollida ning vastase alistamisel liigeselukkude (käe-, õla-, jala- jm) või kägistustega. BJJ juured on Jaapani jiu jitsus ja judos, kuid oma praeguse vormi omandas BJJ Brasiilias elavate harrastajate käe läbi eelmise sajandi teisel poolel. Nüüdseks on BJJ levinud üle maailma ja treenijate arv on aina kasvav.
Eristada võib kolme BJJ aspekti või erinevat rakendusvaldkonda:
Sportlik BJJ (kimonoga)
Kimonoga treening õpetab tähelepanu pöörama pisidetailidele ja kõikvõimalikele haaretele, mis muudab oskused tehnilisemaks.
Lukumaadlus (kimonota) (ik submission wrestling)
Piiratud haarete võimaluse tõttu on tunduvalt kiirem, plahvatuslikum ja liikuvam – treenija õpib võitlema ilma riietest haaramise võimalusteta.
Sportlik vabavõitlus (MMA)
Löökidega maasvõitluse puhul on veelgi olulisemal kohal vastase asendikontroll, mis võimaldaks piirata vastasepoolseid lööke ja/või looks võimalusi ise lööke sooritada, mida saab strateegiliselt seostada maasvõitluse tehnikatega.
Mainitud erinevate rakenduste puhul jäävad põhioskused, asendid, liikumine ja mehhaanika samaks ning need saavutatakse elusa treeningu ja vastuhakkava vastasega sparringus.
BJJs märgitakse treenija arengut vöötasemetega,  mida määravad treenerid vastavalt treenija tehnilisele võitlusoskusele eelkõige sparringus. BJJ vöötasemed on: valge, sinine, lilla, pruun ja must. Tavalise treenimise puhul jõuab treenija järgmise tasemeni harilikult u 2-3 aastaga. Mõnikord märgitakse vöötasemete vahepealset arengut ka triipude lisamisega vööle. Kuigi järgime 3D Treeningus üldist BJJ vöötasemete süsteemi, ei ole meie rõhuasetus sellel eriti suur — eesmärgiga mitte soodustada hierarhiate ja tiitlite tõlkimist. Peame oluliseks, et igaühel oleks võimalik areneda, samas soovimata kasutada selleks liigseid väliseid motivatsioonisüsteeme.



esmaspäev, 27. veebruar 2017

Maadlus

Maadlus on üks maailma vanimaid spordialasid. Selles käib kahevõitlus ilma abivahenditeta, kusjuures see, kes puudutab maad mõlema õlaga, loetakse kaotanuks. Kui kumbki ei suuda vastast ettenähtud aja jooksul seljatada, võidab see, kes suutis rohkem võtteid sooritada või oli kohtunike arvates aktiivsem.
Vana-Egiptuses maadeldi juba 3. aastatuhandel eKr, kusjuures võtted olid tänapäevastele lähedased.
Eesti raskejõustikule pani aluse Gustav Boesberg raskejõustikuringi asutamisega 1888.
20. sajandi algul kuulusid maailma paremikku elukutselised maadlejad Georg LurichGeorg Hackenschmidt ja Aleksander Aberg. Nende eeskujul hakati maadlust laialdaselt harrastama, tekkis palju raskejõustikuklubisid.
Esimesed Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses peeti 1921, vabamaadluses 1925. Edukalt esinesid Eesti maadlejad 1920.–1930. aastail: olümpiamängudel 3 kulda, 2 hõbedat ja 4 pronksi, MM-võistlustel (19231947 ei korraldatud) 1 hõbemedal, EM-võistlustel 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi.
Eestlaste esimene olümpiamedal tuli just maadlusest Stockholmist 1912Martin Klein pidas seal kõigi aegade pikima maadlusmatši (11 tundi 40 minutit), mille võit andis talle hõbemedali. Sellega on ta Guinnessi rekordite raamatus.
Eesti esimene olümpiavõitja Kreeka-Rooma maadluses oli Eduard Pütsep Pariisis 1924.
Eesti esimene olümpiavõitja vabamaadluses oli Osvald Käpp Amsterdamis 1928.
Kristjan Palusalu võitis 1936 Berliinis kulla nii klassikalises kui ka vabamaadluses, olles tänapäevani ainus, kes seda suutnud.
Johannes Kotkas oli valitsev Euroopa meister 28 aastat järjest (19381966). Seegi on maailmarekord.


Klassikaline poks

Poks on spordiala, milles kaks samasse kaalukategooriasse kuuluvat võistlejat (enamasti mehed, kuid tänapäeval ka naised) sooritavad kinnastatud rusikatega teineteise kindlaksmääratud kehaosade pihta kindlaksmääratud aja (aegade) jooksul määrustepäraseid lööke. Võidab see, kes tabab vastasvõistlejat rohkem (saab selle eest erinevaid punkte), saavutab puhta võidu (nokaut), määratakse võitjaks kohtuniku otsusega (tehniline nokaut) või kelle vastasvõitleja loobub edasisest võistlemisest.
Tänapäeva poksi eellane on inglise rusikavõitlus. Rusikavõitlus on üks vanemaid kehalisi võistlusi, peamiselt meeste vahel. Erinevaid rusikavõitlusi on teada mitmelt poolt maailmast ning neid on tekkinud eri kohtades iseseisvalt.
Pildiotsingu boxing tulemusEsimene uusaja poksimatš toimus 6. jaanuaril 1681 Inglismaal, kui Albemarle´i hertsog korraldas võistluse oma ülemteenri ja lihuniku vahel. Sel ajal veel ei kasutatud kindaid.
Kaasaegsed reeglid, kus oli mainitud ka kindaid, koostas 9. Queensberry markii John Douglas. Tema järgi nimetatakse poksi reegleid ka Queensberry markii reegliteks.
Esimene võistlus maailmameistri nimele toimus 30. juulil 1884 New Yorgis, kus Jack Dempsey alistas keskkaalu tiitlikohtumisel George Fulljamesi.
 https://et.wikipedia.org/wiki/Poks

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Karate

Karate õpetamise algus: Eesti karate ajalugu algab 60.date aastate lõpust, millal Rein Siim, tolleaegne Kunstiinstituudi õppejõud, alustas esimesi karate treeninguid Eestis. Esimeste tema käe all Eestis karate õpinguid alustanute ja hilisemalt karate treenerina tegutsemist jätkanute hulka kuulub ka Karatekool Lembitu asutaja, Lembit Kolk.

Institutsionaalne areng: Aastal 1974 asutati Eesti NSV Judo ja Karate Föderatsioon, mis 1978 aastal nimetati ümber Eesti NSV Karate Föderatsiooniks. Samal aastal sai Eesti Karatekoondise peatreeneriks Lembit Kolk.

Aastatel 1986 - 1989 karate harrastamine ja õpetamine keelustati. Aastal 1989 jätkus karate õpetamine ametlikult ning Eesti NSV Karate Föderatsioon reorganiseeriti Eesti Karate Liiduks, mis omakorda 1992. aastal nimetati ümber Eesti Karate Föderatsiooniks.

Tänapäev: Käesoleval ajal kuulub Eesti Karate Föderatsiooni koosseisu 20 liikmesklubi ning karated harrastab Eestis ligikaudu 6000 inimest, peamiselt Tallinnas ja Tartus, kuid ala on esindatud ka teistes Eesti suuremates linnades.Pärast Jaapani Taira-Minamoto sõdu saabusid Taira klanni jõugud 1000 a. lõpul Riukiu (Ryukyu) saartele. Sõda lõppes alles 1200- aastatel, kui Okinawa esimene kuningas Shunten koos oma järglastega ühendas saared kasutades silmapaistvalt head sõjatehnikat. Shunten ehitas Okinawale kindluseid ja kannustas igati sõjakunstide õppimist.
Aastal 1340 jagunes Okinawa kolmeks kuningriigiks.
Aastal 1372 alistus kuningas Shunten Hiina Ming-valitsuse ees ning aastal 1393 saatis Hiina valitseja Okinawale rühma kogenud kaupmehi ja käsitöölisi, kes tulid tutvustama Hiina kultuuri. Neid hakati kutsuma "kolmekümne kuueks perekonnaks". Teiste hulgas tuli saarele ka rühm Hiina relvata võitluskunstide meistreid, kes õpetasid oma oskusi edasi saare elanikele.
Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst "tode". Paljude jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.
Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamisse (Vietnam), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga.
Sho Hashi valitsemisajal keelati saare elanikel relvade kandmine ja omamine.
Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma-klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks. Sellepärast lubas sõja võitja Tokugawa shogun Satsuma sõjaretke Riukiu saarte vastu, arvates, et see kulutab Satsuma jõudu ja tugevdab niimoodi Tokugawa positsiooni. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudoks.
Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega "te"- käsi või "okinawa-te" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid Shuri-te, Naha-te ja Tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust.
Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Sokon Matsumura.
Kolmas stiilidest Tomari-te oli segu, milles oli mõjutusi nii Naha-test, kui ka Shuri-test.
Sokon Matsumura ajal, 1800ndate aastate lõpul, ühinesid Shuri-te ja Tomari-te Shorin-ryuks ja Naha-ted hakati kutsuma Shorei-ryuks. Et Okinawa-te oli ametlikult keelatud, ei tehtud sellest mingisuguseid kirjutisi ja andmed selle arengust põhinevad suulisel pärimusel.
Oma aja kuulsamaid Okinawa-te meistreid oli Tode Sakugawa (05.03.1733 - 17.08.1815). Sakugawa alustas võitluskunstide õppimist 17-aastasena Hiina munga Takahara Peichini käe all. Hiljem, kohanud hiina chuang-fa meistrit Ku Shankut ja õppinud tema juures 6 aastat, reisis Sakugawa Hiinasse, õppides edasi sealseid võitluskunste. Naasnud Okinawale rajas ta Sakugawa karatekooli, mis oli omal alal väga kuulus. Sakugawa väljaarendatud katadeks peetakse Kushankut (Kwanku) ja Sakugawa no kon bo'd, mida harjutatakse tänapäevani. Sakugawat peetakse chuang-fa ja tode tegelikuks ühendajaks ja Okinawa karate isaks.
Tode Sakugawa võttis 78-aastaselt oma õpilaseks Sokon Matsumura, kellest sai 1800-ndate aastate suurim karatemeister. Matsumura loodud katadeks peetakse Bassai- ja Naihanchi (tekki)- katasid. Matsumural oli palju andekaid õpilasi, kelle kaudu Shuri-te koolkonna karate on jõudnud tänapäeva. Kuulsamaid nendest olid Azato Yasutsune (1827-1906) ja Itosu Yasutsune (1830-1915).
1901 a. alustas Itosu alustas karate avalikku õpetamist Shuri koolides.
Kanyro Higaonna (1845-1915) oli Te-ekspert, kes õppis ka Hiinas shaolin chuang-fa Hung stiili, mis kuulub chuang-fa "välisesse", "kõvasse" koolkonda.

Chojun Miyagi (1888 - 1953), kes oli Higaonna õpilane, arendas edasi Naha-te stiili. Ka Miyagi õppis Hiinas chuang-fad, selle pa kua chuan stiili, mis kuulub chuang-fa "sisemisse" ja "pehmesse" koolkonda. Olles õppinud neid kahte stiili ja Okinawa-ted, rajas ta oma stiili Goju-Ryu. "Go" - kõva, "Ju" - pehme. Miyagi andis Sanchin-katale selle Goju vormi ja lõi Tensho kata. Ta liitis oma stiilile ja katadele Hiinas õpitud kõvahäälse hingamistehnika.
Kanbun Uechi (1877-1948) reisis Hiinasse 1897.a., et õppida Hiina võitluskunste. Ta jäi elama Futyos asetsevasse buddha templisse, kus sõbrunes Chu Chi Wo nimelise preestriga. Uechi jäi Hiinasse 13 aastaks. Okinawale tagasi tulles ei õpetanud ta 17 aastat ühtegi võitluskunsti. Aastal 1940 lõi ta oma stiili nimega Uechi-Ryu. Tema poeg, Kanei Uechi, on teinud selle stiili tuntuks nii Jaapanis, kui ka Okinawal.


Peebo, Valdur, (26. VII 1963 Tallinn), karateka. 186 cm, 86 kg. Lõpetas 1981 Tallinna 47. kk-i ja 1988 TPedI KKT. Hakkas Kehra kk-s Evi Linnu juhendamisel mängima käsipalli. Karatetreeninguid alustas 9. klassi õpilasena Kalevis, harjutas 1979–84 ja 1989–92 Peeter Saare juhendamisel. Oli 1983 absoluutkaalus NL-i meister ja Eesti meeskonnas pronksi võitjaid, 1982 sai meesk hõbeda. Võitis 1981 NL-i juunioride mv-tel kehakaalus 85 kg ja 1983 NL-i relvajõudude mv-tel absoluutkaalus kulla. Tuli 1990 absoluutkaalus Eesti meistriks, võitis 1983 kehakaalus 85 kg Leedu mv-d. Kuulunud 1981–92 12 korda Eesti koondisse. Msp (1983). Töötanud 1988–92 Vasalemma põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana, oli 1992 Eesti juunioride koondise peatreener. Kuulunud 1997–99 Karateföd-i juhatusse. A-st 2000 olnud AS-i G4S Eesti arendus- ja koolitusosakonna juhataja.
Luhamaa, Marko, (17. IV 1975 Tartu), karateka. 181 cm, 74–85 kg. Lõpetas 1993 Tartu kunstigümn-i ja 1998 TÜ KKT. Harrastas 1984–93 Arno Rammi, Enn Jaigma ja Mati Audova treeningurühmades moodsat viievõistlust, karatetreeninguid alustas Tartu SK-s Jüri Posti juhendamisel. Tulnud 2006 kehakaalus üle 80 kg maailmameistriks. Juunioride MM-il saanud 1996 kehakaalus kuni 80 kg pronksi ja juunioride EM-il 1996 kehakaalus kuni 75 kg meesk 5. koha. MM-il olnud 1998 kehakaalus kuni 75 kg ja 2006 absoluutkaalus 5., EM-il 1997 (kuni 75 kg), 1999 (kuni 80 kg), 2001 meesk ning 2002, 2003 ja 2008 (üle 80 kg) 5. Ametiühingute EM-il saanud 2001 (kuni 80 kg) 2. ja meesk kumites 1. koha. Võitnud 1998 ja 2001 Slovakkias ning 2008 Hollandis rhv turniiri. Tulnud 1999 absoluutkaalus ja meesk Põhjamaade meistriks ning Rootsi, Hollandi ja mitu korda Soome lahtiste mv-te võitjaks. Eesti mv-tel võitnud 1995–2007 14 kulda (sh 4 absoluutkaalus ja 4 meesk) ning Eesti lahtistel mv-tel 10 kulda (sh 2 absoluutkaalus ja 4 meesk). Kuulunud a-st 1995 üle 80 korra Eesti koondisse. Eesti parim karateka 1996–99 ja 2002–07, kaitseväe parim sportlane ja Tartu parim meessportlane 2006. A-st 2008 EOK sportlaskomisjoni liige. Kaitseväe teenetemärk (2006). Karateklubi Falco liige, tegutsenud 1996–2007 samas treenerina (III tase). A-st 1993 kaitseväe instruktor. T: Karate (2006, autoreid).
Li Lirisman
(sündinud 19.03.1998.a.)
  • Karatetreener, 3 kategooria.
  • 1 Dan Shotokan IJKA, 31.03.2013
Tegeleb karatega 2005.a
Tel. +372-56262982.
Saavutused spordis:
  • Maailmameister Karate WKF, FU-18 -53kg, Jakarta, Indoneesias 13.11.2015.
  • Maailmakarika võitja Karate 1 Youth World cup, FU-21 -55kg, Umag, Horvaatias 03.07.2016
  • Pronksmedal Euroopameistrivõistlustel Karate WKF FU-18 -53kg, Zürich, Swissis 06.08.2015
  • Hõbemedal Karate 1 Youth World cup-Grand final ja Premier League WKF FU-16 -54kg, Salzburg, Austrias.
  • Kahekordne põhjamaademeister: FU-16 -54kg, Oslo, Norras 2013a; FU-18 -53kg, Riia, Lättis 2014a.
  • Pronksmedal põhjamaademeistrivõistlustel FU-18 -53kg Reykjavik, Isslandis 2015a.
  • Pronksmedal põhjamaademeistrivõistlustel FU-21 -55kg Aalborg, Taanis 2016a.
  • Mitmekordne Eesti karatemeister, mitmekordne suurte rahvusvaheliste võistluste võitja ja medalist.
  • Mitmekordne Euroopa- ja Maailmameistrivõistluste osaleja. WKF
  • Parim naissportlane Eesti Karates alates 2012a. 
Haridus:
Õpib 12.klassis Tallinna Juudi Koolis.



esmaspäev, 13. veebruar 2017

Judo

JUDOT võib pidada maailma levinuimaks kahevõitlusalaks. Judo on iidne Jaapani võistluskunst, mis loodi 19.sajandil Jigoro Kano poolt. Eestis tegutseb hetkel 39 judo klubi ja neis harrastab judot u 3500 inimest.
JUDO sündis 1880-ndatel, kui ala looja Jigoro Kano arendas võitlusala, kus sai võistelda vastast vigastamata. Judo tähendab jaapani keeles “pehmet teed” ning vastase üle võidu sooritamiseks on võimalik teda heita, sooritada valuvõte või kinnihoidmistehnika. Eestis võib pidada judo sünniaastaks 1969. aastat. Eesti judot koondav katusorganisatsioon loodi aastal 1972, siis veel Sambo- ja Judo Föderatsiooni nime all. Olümpialalaks sai judo 1964. aastal. Eesti judokatest on olümpial medalid võitnud Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin. Tänapäeval on judo maailmas laialt levinud spordiala, mille eest peame tänama professor Jigoro Kanot, kes 19.sajandi lõpus lõi oma „õilsa tee", kuid kindlasti poleks judo ülemaailmne võidukäik olnud nõnda edukas kui suurmeister Anton Geesink ei oleks tõestanud, et judos võivad edu saavutada ka mittejaapanlased ning kui ta pärast oma sportliku karjääri lõppu poleks kehastunud niivõrd fantastiliseks judo suursaadikuks.Kõik, kes Hollandi hiiglasega kokku on puutunud mäletavad tema erilist väärikust. Tema suurus oli võrdväärne tema headusega.
Anton Geesink sündis 6.aprillil 1934 aastal Utrechtis.Maailmameistri tiitli saavutas ta esmakordselt 1961. aastal Pariisis. Olümpiavõitja tiitliga pärjati teda 1964. aastal Tokyos ning 1965. aastal Rio De Janeiros tuli ta taas maailmameistriks. Kõik tema tiitlid on võidetud raskekaalus ja absoluutkategoorias. Lisaks sellele, et ta oli esimene mittejaapanlasest maailmameister ja olümpiavõitja, oli ta ka 21 kordne Euroopa ja 17 kordne Hollandi meister.Alates 1987. aastast oli Anton Geesink Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige. Sellel austust väärival ametipostil ei lakanud kunagi ülemaailmse spordi arengu nimel võitlemast.1997. aasta oktoobris omistati Anton Geesikile judo kõrgeim auaste 10.DAN. Tema manalasse varisemine tekitab asendamatu tühiku nii maailma judoliikumises kui ka väljaspool seda.
 Anton Geesink


 Jigoro Kano



Muay thai e Taipoks

Muay Thai on täiskontaktne võitlusspordiala, milles on lubatud käe- ja jalalöögid, samuti löögid küünarnukkide ning põlvedega. Erinevalt traditsioonilisest poksist, kus maadlusdistantsi jõudnud võistlejad lahutatakse, on taipoksis lubatud ka püsti maadlus.
 Nagu kõikides täiskontaktsetes võitlusspordialades, on ka taipoksis eriti oluline erinevate kehaliste võimete – vastupidavus, kiirus, jõud - arendamine. Treeningrežiim sisaldab jooksmist, varjupoksi, hüppenööriga hüppamist, keha vastupanuvõimet suurendavaid harjutusi ja kõhulihaste harjutusi. Treening, mis on spetsiifiline taipoksile sisaldab käsikuid, poksikotte ja võitlust. Viimase puhul on eesmärk testida tehnikat, oskuseid, löögi ulatust, strateegiat ning ajastust vastase suhtes. Erinevate kombinatsioonide, võitluse ja muu korral kasutatakse roundilist ajavõtmist, tavaliselt kestab round kaks või kolm minutit.Taipoksi suur kujudeks võiks pidada kogu maailmas tuntud Saenchaid ja Buakawi. (http://en.wikipedia.org/wiki/Muay_Thai)
 https://www.youtube.com/watch?v=MsSBQYhjp24(stiilinäide)
Pildiotsingu muay thai tulemus