Maadlus

Maadlus on üks maailma vanimaid spordialasid. Selles käib kahevõitlus ilma abivahenditeta, kusjuures see, kes puudutab maad mõlema õlaga, loetakse kaotanuks. Kui kumbki ei suuda vastast ettenähtud aja jooksul seljatada, võidab see, kes suutis rohkem võtteid sooritada või oli kohtunike arvates aktiivsem.
Vana-Egiptuses maadeldi juba 3. aastatuhandel eKr, kusjuures võtted olid tänapäevastele lähedased.

Eesti raskejõustikule pani aluse Gustav Boesberg raskejõustikuringi asutamisega 1888.

20. sajandi algul kuulusid maailma paremikku elukutselised maadlejad Georg Lurich, Georg Hackenschmidt ja Aleksander Aberg. Nende eeskujul hakati maadlust laialdaselt harrastama, tekkis palju raskejõustikuklubisid.

Esimesed Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses peeti 1921, vabamaadluses 1925. Edukalt esinesid Eesti maadlejad 1920.–1930. aastail: olümpiamängudel 3 kulda, 2 hõbedat ja 4 pronksi, MM-võistlustel (1923–1947 ei korraldatud) 1 hõbemedal, EM-võistlustel 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi.

Eestlaste esimene olümpiamedal tuli just maadlusest Stockholmist 1912. Martin Klein pidas seal kõigi aegade pikima maadlusmatši (11 tundi 40 minutit), mille võit andis talle hõbemedali. Sellega on ta Guinnessi rekordite raamatus.

Eesti esimene olümpiavõitja Kreeka-Rooma maadluses oli Eduard Pütsep Pariisis 1924.

Eesti esimene olümpiavõitja vabamaadluses oli Osvald Käpp Amsterdamis 1928.

Kristjan Palusalu võitis 1936 Berliinis kulla nii klassikalises kui ka vabamaadluses, olles tänapäevani ainus, kes seda suutnud.

Johannes Kotkas oli valitsev Euroopa meister 28 aastat järjest (1938–1966). Seegi on maailmarekord.